Öine teejooming

[Cheshire Cat]

Chess hõljus pisut uimaselt metsa kohal vahetevahel mõne puu oksa pealt endale hoogu juurde tõugates. Keegi polnud teda kunagi väsinuna näinud ja ega ta ausalt öeldes seda ka väga hullusti ei olnud. Silmad vajusid pisut kinni aga suu oli ikka veel kaardunud kõrvuni naeratuseks, kuigi hambaid ta parasjagu ei välgutanud.
Päike oli just looja läinud ja suurem osa Witzendi jäänud olenditest olid ammu juba kuhugi varjunud. Igaks juhuks, sest Punase kuninganna tujusid oli raske ette ennustada.
Mõne aja pärast kui ta hakkas juba metsa piirile lähenema muutus ta lend pisut lustakamaks ning silmad lõid jälle tavapäraselt särama ning polnud kohe-kohe kinni vajumas. Ta lendles kergelt läbi õhu ning lasi tuulel oma kasukat sasida. See oli lihtsalt jumalik. Metsa serva mööda pisut edasi läinud jõudis ta ka oma sihtmärgini, kuigi lendu alustades polnud tal olnud ühtegi selget plaani.

OT: Mad Hatter.

[Mad Hatter]

Päike oli alles silmapiiri kadunud, võttes kaasa viimased säravad valguskiired, mis siiski üpris kiiresti kuu poolt toodud õrna valgusega asendati. Tänu pilvitule taevale võis mustal taustal näha eredalt säravaid tähti, mis taevavõlvil tantsisid. Teelaud oli siiani kaetud, kuigi peo osalistest oli laua juurde jäänud vaid üks, Hatter, kes just viimase kannu teed tulele oli pannud, ning nüüd rõõmsalt vilistades lõkke kohal kõlkuvad potti vaatas, silmad ootuses õrnalt sätendamas, samas kui tema huultel veidi hullunud ilmega muie ilutses. Kaunis viis lakkas aga peagi, kui uus partii teed valmis sai. Mees haaras lõkke kohalt poti, valades maitsvat auravat vedelikku ühte laual lebavatest tassidest, seesama kruus leidis peagi tee Mad Hatteri veidi pruntis huulteni, mis juba ammu imelise aroomiga tee nendeni jõudmist ootasid.
Ehkki piduline ei oodanud endale seltsilist, leppis ta siiski veidra tundega, et keegi justkui jälgiks tema naudisklemist, ning pööras pärast kulmu kergitamist enda pead just täpselt nii palju, et suur särav naeratus tema vaatevälja ulatuks. "Pole sind ammu näinud, kass," kostis ta enne vaikse, kuid siiski veidi kõhedust tekitava naeru kuuldavale toomist,"Pajas on veel veidi teed, kui sul soovi peaks olema."

[Cheshire Cat]

Chess jõudis aegamööda lauani. Kassi saba vonkles kergelt ja huuled paljastasid ta teravad hambad kui ta mehele kergelt naeratas. "Pole sind ka ammu näinud." lausus ta tagajalgadele tõustes ja endale teed valades. "Oled sa Marmoreali vahepeal sattunud?" küsis kass siis ning lonksas teed, tuues kuuldavale kergelt nurrumist meenutava häälituse ja välgutas siis jälle oma teravaid hambaid. "Tee on hea." kiitis ta Hatterile otsa vaadates ja libistas siis pilguga üle laua. "Kas küpsist ka on?" küsis ta veel juurde. Küpsised sobisid teega hästi. Eriti kui need olid šokolaaditükkidega.

[Mad Hatter]

Hatter jälgis iga kassi poolt tehtavat liigutust, samal ajal muidugi aeg-ajalt teed rüübates, ning noogutas õrnalt looma sõnade peale. "Muidugi hea, see on ju siiski meistri tehtud," lausus mees ning tõi seejärel kuuldavale järgmise hullunud naerupahvaku. Ta raputas kergelt pead ning võttis siis järgmise lonksu teed. "Ei. Pole põhjust olnud ning ka meie majesteetlik Kuninganna paistab viimasel ajal ajahädas olevat, nimelt on tal alatihti liiga kiire, et mind vastu võtta ning üks korralik jutuajamine maha pidada," jätkas ta peagi, aegajalt väikseid mõttepause sisse tehes. Ka tee kadus mehe tassist üpris kiiresti, põgenedes mööda Hatteri huultest ning lahkudes mööda seedeelundkonda, et õnnelikult mugavas kõhus puhata. Aga sellest seiklusest ei tasu vist pikemalt rääkida, sest Mad Hatter avas jällegi suu, et järgmisele Chessi küsimusele vastata:"Kurvastusega pean teatama, et meie kallis peolauake on küpsistest täiesti tühjaks tehtud. Sa ju tead mis juhtub, kui kari hulle siit üle käib, või mis?"

[Cheshire Cat]

Chess noogutas ja jõi veel teed tuues pilgu laualt uuesti mehele. "Sellest on küll kahju." arvas kass, kuigi ta nägu eriti hästi kurbust ei väljendanud, pigem nägi see rohkem Hatterile näkku irvitamise moodi välja. "Käivad jutud, et seekord leiti ja toodi õige Alice." lausus loom siis ning kallas endale teed juurde. Enne taas jooma asumist hingas ta sügavalt sisse, hea tee, hea tee. "Väga kahju. See kari oleks veidi oodata võinud." ohkas kass siis ning jõi teed. Pisut tuline oli, kuid ta ei näidanud seda välja. See oleks ilmselt päris kummaline paistnud.

[Sponsored content]